Korstnad

Esimene soovitus on see, et kaasaegsete kütteseadmetega kasutatavate korstnate nõuded erinevad oluliselt varasematest. Paraku seab kaasaegsem ja arenenum varustus korstnatele palju rangemad tingimused.

Varem töötasid katlad ilma automaatse reguleerimiseta ja kõrgete suitsugaaside temperatuuridega. Selle tulemusena korstnad peaaegu ei jahtunudki ning gaasid ei langenud alla kastepunkti — seega ei kahjustanud need korstnat.

Kaasaegsed katlad on ökonoomsed: nende võimsust reguleeritakse vastavalt ruumi soojusvajadusele ja nad ei tööta kogu aeg, vaid ainult siis, kui ruumi temperatuur langeb alla seatud piiri. Nii on perioode, kus katel seisab ja korsten jahtub. Lisaks on uutel kateldel madalamad suitsugaaside temperatuurid.

Tänapäeva katlaga ühendatud traditsioonilise korstna seinad soojenevad harva üle kastepunkti, mis viib pideva kondensaadi tekkimiseni. See omakorda kahjustab korstnat. Vana telliskorsten on sellistes tingimustes eriti haavatav. Täiendava probleemi põhjustab kütuses sisalduv väävel ja sellest tulenevad suitsugaasid. Veeaur liitub väävlioksiidiga, moodustades väävelhappe, mis tungib korstna seintesse ja hävitab need.

On ilmne, et kaasaegsed katlad vajavad kaasaegseid korstnaid.

Korstnad, mida tasub tänapäeval kasutada

Vana telliskorstna asemel kasutatakse roostevabast terasest ja šamottmaterjalist korstnaid.

Kõige levinumad on just roostevabast terasest korstnad. Nende põhikomponendid on kroom ja nikkel, kuid tänapäevaste korstnate jaoks kasutatav teras sisaldab ka teisi elemente.

Näited:

• Molübdeen — suurendab terase vastupidavust kõrgel temperatuuril, tõstab roometugevust. Koguses 1,5–3% parandab vastupidavust väävli- ja klooriühenditele ning hüdrogeenile surve ja kõrge temperatuuri korral.
• Titaan — moodustab karbiidi, sidudes terases liigse süsiniku.

Oluline on ka pinna seisukord: see peab olema puhas ja sile.

Korstna ristlõike kujust rääkides on ümar kuju eelistatud ruudukujulise või ristkülikukujulise ees, kuna nurgad tekitavad keeriseid, mis takistavad suitsu eemaldamist ja soodustavad tahma kogunemist.

Tänapäeva roostevabast terasest korstnad on kahte tüüpi:

• Ühekihilised — tavaline 0,5–0,6 mm paksune toru ilma soojustuseta. Tavaliselt kasutatakse siseruumides või tellistest kanalites.
• Kahekihilised — koosnevad kahest roostevaba terase kihist, mille vahel on soojustus. Sellist korstnat saab kasutada nii hoones sees kui ka väljaspool.

Kus on parem korsten paigaldada

Arvestades katla töö käigus tekkivat võimalikku müra, ei soovitata korstnat vedada läbi magamistubade ja muude vaikust nõudvate ruumide. Kõige sagedamini paigaldatakse korstnad köökidesse, koridoridesse, vannitubadesse ja abiruumidesse.

Väliskeskkonnaga kokkupuutuvad korstnaosad tuleb soojustada. Korstna ülemine serv peab ulatuma:

• 0,5 m üle katuseharja;
• lamedate katuste puhul (kaldenurk alla 30°) — 1 m kõrgusele.

See aitab vältida pööninguruumide suitsustumist.

Mõnede kaasaegsete katelde puhul võib traditsioonilise kõrge korstna asemel kasutada lühemat koaksiaalset. Selleks peab katel olema sisseehitatud ventilaatoriga (sundtõmme). Tavaliselt on need kaasaegsed seinale paigaldatavad Euroopa tootjate mudelid.

Koaksiaalkorstnas:

• sisemine toru viib suitsugaasid ventilaatori abil välja;
• välimise toru kaudu tuleb põlemisõhk sisse.

Koaksiaalkorsten võib olla horisontaalne või vertikaalne. Võimalik on ka kombineeritud variant: õhu sissevõtt toimub läbi horisontaalse koaksiaalse lõigu, suitsugaasid aga juhitakse välja vertikaalse traditsioonilise korstna kaudu.